Euroopa Liit jõudis esialgsele kokkuleppele kaotada 2017. aasta juuniks rändlustasud. Saavutatud kokkulepe on kaugel ideaalist, kuid siiski parem kui mitte midagi, leiab Euroopa Parlamendi liige Kaja Kallas (Reformierakond).
- Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas. Foto: Andres Haabu
Kokkuleppel on kaks suurt osa, mis on võrdselt olulised: nähtavam osa ehk rändlustasude kaotamine ja vähem nähtavam ehk netineutraalsus.
Kõigepealt rändlustasud, mida iga reisiv eurooplane oma nahal tunda saab. Nimelt, kui Euroopas väljaspool oma koduriiki telefoniga rääkida või veel hullem, andmesidet kasutada, esitatakse hiljem suur arve, mille peamiseks osaks on rändlustasud. Seda küsivad teiste liikmesriikide ettevõtjad oma võrgu kasutamise eest.
Hulgituru ülevaatamine
Nüüd lepiti kokku, et rändlustasud kaovad lõplikult 15. juunist 2017, kuid selle eelduseks on ka hulgituru ülevaatamine ja
Euroopa Komisjon lubas tulla ettepanekuga hiljemalt 15.06.2016. See on oluline eelkõige Põhjamaade ehk ka meie telekomiettevõtjatele, kuna meil on jaehinnad madalad, aga sellest tulenevalt peavad ettevõtjad maksma suuri hulgihindu, kui meie inimesed reisivad lõunapoolsetesse liikmesriikidesse ja seal räägivad (või andmesidet kasutavad).
Alates 30. juunist 2016 kuni rändlustasude lõpliku kadumiseni on rändlustasudel piirmäärad, mida kohaldada tohib. Mulle küll tundub, et kõik telekomioperaatorid on tegelikult rändlustasude kaotamisega arvestanud ja mingi vahepealse aja tekitamine on ebamõistlik, aga selliselt sai kolmepoolselt (läbirääkimised
Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu nõukogu vahel – toim) kokku lepitud.
Juhuks, kui kulud on tõesti nii palju suuremad kui tulud, siis on võimalus taotleda ka nn taastumiskulusid (recovery costs) erandjuhtudel ehk siis paluda kohalikult regulaatorilt (meie puhul siis konkurentsiamet) õigust küsida kõrgemaid rändlustasusid juhtudel, kui kulud on suuremad. See siis eelkõige just põhjamaistele ettevõtetele ette nähtud klausel.
Lisaks on paketis veel tarbijaid puudutavaid õigusi ehk eelkõige nende läbipaistvust, et tarbijad saaksid ka aru, mille eest maksavad ja kuidas tasu arvestamine toimub. Ilmselt on see jällegi tavade ühtlustamiseks, sest minu arvates Eesti operaatorid juba sellist praktikat kohaldavad.
Võrdne internet
Teine osa, mis on võrdselt oluline või isegi olulisem, kuid mitte nii nähtav, puudutab nn netineutraalsust. Sisuliselt tähendab see seda, et liiklus internetis peab olema neutraalne ja kellelegi ei tohi anda eelist või kedagi ei tohi internetis diskrimineerida selle pärast, mis teenust keegi pakub. Hästi seletas selle lahti üks 9-aastane: kujuta ette, et on jäätisekokteilipood, kes jagab tasuta jäätisekokteile, aga tarbimiseks pead sa ostma kõrre. Mingil hetkel pigistab sama mees, kes sulle kõrre on müünud, kõrre keskelt kinni nii, et sisu kättesaamine muutub väga raskeks. Ta ütleb, et ei lase kogu sisu läbi, sest sa pead talle selle eest maksma. Sa võid ju vaielda, et oled juba kõrre eest maksnud, aga sellest ei piisa.
Kui interneti sisu on tasuta, aga me maksame internetiteenuse osutajale selle eest, et me sisule ligi pääseksime, siis ei ole õige, et teenusosutaja selle voo kinni pigistab ja hakkab valima, mis sisu sa eelisjärjekorras saad.
Netineutraalsuse osas olime kõige kaugemal kokkuleppest ja seetõttu ka selline tulemus. Definitsiooni osas jäi see, mille Euroopa Parlement juba on eelmise koosseisu ajal kokku leppinud, aga oluline on, et see kohaldub kogu tekstile, mitte ainult ühele paragrahvile. Saavutasime ka selle, et n-ö liikluse reguleerimine internetis saab toimuda vaid tehnilistel põhjustel, aga mitte kommertsalustel. Sisuliselt ei tekiks olukorda, et kes rohkem maksab, ostab n-ö selle sisu, mida inimene internetti kasutades näeb.
Oluline on, et nn specialised services (eriteenused) puhul öeldi selgelt välja, et need ei tohi halvendada interneti üldist kvaliteeti. Mis on üldine kvaliteet, jäi siiski defineerimata ja peaks kirja saama siis, kui tekst viimistletakse.
Infosõdade valguses on kindlasti oluline, et nn vanemliku kontrolli klauslid läksid sellest tekstist välja. Pealtnäha tundub tore, et vanemad saavad kontrollida sisu, mida lapsed internetis näevad, aga tegelikkuses oli kontroll viidud vanematelt välja interneti teenuse osutaja tasemele ehk sisuliselt teenuseosutaja otsustab, mis sisu sa näed või ei näe. Selliselt oleks see väga võimas relv kellelgi, kes soovib avalikku inforuumi ühes või teises suunas kallutada. Lisaks on juba praegu olemas võimalused vanematel oma laste seadmetes sisu kontrollida, kuid vanemlik kontroll peaks jääma eelkõige vanemate kätesse, mitte kellelegi teisele.
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.